RUKKILILL

Tore on korjata, kuivatada ja kasutada.


/Trühvlite retsept – Magustoidud; tupperware rubriigis/
Rukkilillel on rahvasuus veel palju muid nimesid : harjakas, kanaätses, nisusinilill, rugilill, rukkiharjakas, rukkikannid, rukkisinine, rüalill, rüäninn, sinikellud, sinipea, siniõied, siniätsed jne. Rukkilill rõõmustab inimesi juba ammustest aegadest, kinkides neile oma tagasihoidlikke, silmapaistmatuid ja armsaid õisi. Isegi Tutanhamoni hauakambris leidus muude arvutute arheoloogiliste rikkuste hulgas rukkililledest pärjake. Jaapanis sümboliseerib rukkilill lihtsust, õigust, truudust, Euroopas – lõbu, elu ilu, usaldust.
Toime
• põletikuvastane
• palavikku alandav ja selle hoogusid ärahoidev
• valutustav
• haavu parandav
• krampidevastane.
Rukkilillede tõmmist soovitatakse külmetushaiguste, malaaria, südamepekslemise korral. Rukkilille põletikuvastaseid ja desinfitseerivaid omadusi kasutatakse silma sidekesta ja –laupõletike ning nägemisaparaadi väsimuse korral. Rukkilille õite kompresse tehakse silma limaskesta põletike ja pisaratevoolu korral, peenendatud rukkilille lehti pannakse haavadele nende kiiremaks paranemiseks.
Farmakoloogilised omadused
Rukkilille õied sisaldavad glükosiide tsüaniin, tsinariin, tsikoriin, tsentauriin (knitsiin), tsentaureiin. Lisaks eelnevatele sisaldavad rukkilille õied flavonoide pelargoniini ja pelargoniinkloriidi, parkaineid ning lima.
Ajalugu ja müüdid
Rukkilille teadusliku nimetuse – Centaurea cyanus L. – andis taimele Carl Linné. Nimi on seotud Vana-Kreeka müüdiga, milles legendaarsele kentaurile (poolhobune-poolinimne) Heraklese poolt tekitatud haav paranes rukkilille mahla abil
Roomlastel oli selle lille kohta teine poeetiline legend. Kaunis sinisilmne noormees nimega Cyanus armastas väge sinist värvi ja kandis ainult seda värvi riideid. Lillede, kevade ja nooruse jumalanna Flora vihastas noormehe peale, et see ei pidanud lugu teistest tema poolt loodud värvidest, milliseid ta nii külluslikult ja heldelt jagas muudele lilledele ja puudele. Kättemaksuks muutis ta noormehe sinist värvi lilleks – rukkililleks. Siit ka teine rukkilille nimi – tsüanus, s.t. sinine.
Vanas maailmas raviti rukkilille tõmmisega silmahaigusi. Vana-Rooma arst Galenos kasutas taime ka neerude ja kusesuguteede haiguste raviks. Venemaal kasutati rukkilille alguses diureetilise, sappi nõristava ja mikroobidevastase vahendina, ning alles hiljem avastati tema higieritav ja rahustav omadus.
Õielehed leiavad rakendust laste allergiate ja allergiliste dermatooside ning neurodermiidi ravis (kui see on kombineeritud bronhiaalastmaga), ravimteena – furunkuloosi, nahalöövete, skrofuloosi (laste nahahaigus koos lümfisõlmede suurenemisega) korral. Õite tõmmist kasutatakse sünnitusejärgsel perioodil laktogeenina, samuti ka hiliste rasedustoksikooside (nefropaatiate) korral. Taime tõmmist juuakse mürgituste korral desintoksikatsiooni (mürgitustaval) eesmärgil.
Organismi suhkrusisaldust alandava toime poolest ületab rukkilill meditsiinilist ravimit butamiid´i, mida soovitatakse suhkruhaiguse kompleksravis; õite tõmmis avaldab antihüpoksilist toimet. Rukkilille taime maapealsete osade (lehed, õielehed) piiritusetõmmisel on antioksüdantsed omadused. Maapealsetel osadel on ka amööbide- ja trihhomonaadide vastane toime.
Prantsuse Meditsiiniteaduste Akadeemia omistas rukkilille tõmmisele lumesulamise veega tähtsaimat „silmi tugevdavat“ toimet. Arvati, et tänu sellisele tõmmisele tugevnevad haiged silmad niivõrd palju, et on võimalik loobuda prillidest. Muuseas praktiseeriti silmade ravi rukkililleveega ka vene rahvameditsiinis.
Vaatamata kõigile nendele suurepärastele legendidele peetakse rukkilille paljudes kohtades kahjulikuks umbrohuks, mis kurnab rukki ja muude kõrreliste külvide elujõudu ning surub maha nende kasvu. Ja need rukkililled, mis valivad oma kasvukohaks veiste karjamaa, põhjustavad loomadele suurt kahju, eriti lammastele : rukkilille haaravad seemned satuvad lammaste villadesse, hävitavad seda ja neid on sealt väga raske eemaldada. Karedad ja karmid rukkilille korvõisikud vigastavad lehmade suu limaskesta, hobustele teevad nad aga veelgi suuremat kahju : neil tekib kõhulahtisus ja mõnikord võivad tekkida isegi halvatused.
Rukkiõieliste sugukonda kuulub üle 500 liigi, millest ligi 150 kasvab Venemaal. Mõnedes kõrvalasuvates piirkondades kasvab mitmeid kümneid liike, Kaukaasias – üle 60.
Ravimite tooraineks on rukkilille õielehed, mida korjatakse kohe pärast õitsele puhkemist. Rukkilille õied tõmmatakse ärarebitud korvõisikutest välja ja kuivatatakse viivitamatult, et mitte kahjustada nendes sisalduvat värvainet.
Rahvameditsiin on rukkilille kasutanud juba ammustest aegadest. Vanades ravimtaimede raamatutes kirjutatakse, et rukkilille pandi muljutud kujul „haigetele silmadele“.
Pulbriks hõõrutud kuivatatud lehtedega puistati üle põletikulised kasvajad, mis soodustas „nendes palaviku leevenemist“. Peenestatud lehti kasutati lokaalse vahendina haavade ravis.
Rukkilille värskeid lehti hõõruti suhkruga ja saadi sel viisil sinakas-helesinist siirupit, mida kasutati maalikunstis ja villade värvimiseks helesinise värviga.
Allikas : http://rebion.ee/2011-05-27-ekstrakt-vasilka-sinego/

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: